Süsinikkiudmaterjalide ringlussevõtu määr sõltub paljudest teguritest, nagu jäätmete allikas, materjali valmistamise viis, jäätmete kõrvaldamise meetod jne.
Praegu on süsinikkiu ringlussevõtu määr suhteliselt madal, peamiselt seetõttu, et selle valmistamisprotsess ja struktuursed omadused muudavad selle ringlussevõtu keeruliseks. Süsinikkiu tootmisel kasutatakse üldjuhul kõrgtemperatuuri ja kõrgsurveprotsesse, mille tulemuseks on süsinikkiudmaterjalide väga tihe struktuur, mida on raske taaskasutada ja taaskasutada traditsiooniliste füüsikaliste ja keemiliste meetodite abil.
Peamised praegused süsinikkiu jäätmete töötlemismeetodid hõlmavad pürolüüsi ja lahustamist. Pürolüüs on süsinikkiu kuumutamine kõrge temperatuurini, et see lagundada süsinikuks ja muudeks gaasideks. Pürolüüsitud süsinikku saab süsinikkiu valmistamise protsessi teatud aspektides uuesti kasutada, kuid süsinikkiu erilise struktuuri tõttu on pürolüüsitud süsinikkiu tugevus ja moodul oluliselt vähenenud ning seda ei saa enam kasutada suure tugevusega rakendustes. . Lahustamine seisneb süsinikkiu asetamises keemilisesse reagendisse keemilise reaktsiooni jaoks, et lahustada see vedelasse või pooltahkesse olekusse, ja seejärel kasutada lahust muude materjalide valmistamiseks.
Üldiselt on praegune süsinikkiudmaterjalide ringlussevõtu määr suhteliselt madal, kuid seotud tehnoloogiate arendamise ja keskkonnakaitsele rõhuasetusega on süsinikkiu jäätmete töötlemine ja taaskasutamine muutunud uurimistööks.
