Süsinikkiu arengu ajalugu

1879. aastal kasutas Edison süsinikkiudude tootmiseks toorainena tsellulooskiude, näiteks bambusest, linasest või puuvillasest lõngast, ja sai patente. Kuid sel ajal toodetud kiudude mehaanilised omadused olid väga madalad ja protsessi ei olnud võimalik industrialiseerida, mis ei suutnud arengut saavutada.
1950. aastate alguses tekkis tipptasemel tehnoloogiate, nagu raketid, lennundus ja lennundus, arengu tõttu tungiv vajadus uute materjalide järele, millel oleks kõrge eritugevus, erimoodul ja kõrge temperatuuritaluvus. Lisaks sai toota pidevaid süsinikkiudfilamente, kasutades toorainena lähtekiude kuumtöötlemise teel, mis pani aluse süsinikkiudude industrialiseerimisele. Viimase 40 aasta jooksul on süsinikkiud läbi teinud olulisi tehnoloogilisi edusamme:
1950. aastate alguses tootis USA Wright Pattersoni õhuväebaas edukalt süsinikkiude, kasutades toorainena liimkiude. Tooteid kasutati heade tulemustega ablatiivsete materjalidena raketipihustite ja ninakoonuste jaoks. 1956. aastal tootis Ameerika Ühendriikide ettevõte United Carbide Corporation edukalt kõrge mooduliga liimipõhiseid süsinikkiude kaubanime "Thornel-25" all ja arendas süsinikkiudude tugevuse ja mooduli parandamiseks välja pingegrafitiseerimise tehnoloogia.
1960. aastate alguses leiutas jaapanlane Akio Fujito meetodi süsinikkiudude tootmiseks polüakrüülnitriilkiududest (PAN) ja sai patendi. 1963. aastal töötasid Japan Carbon Corporation ja Tokai Electrode Corporation välja polüakrüülnitriilil põhinevad süsinikkiud, kasutades shinto patenti. 1965. aastal industrialiseeris Jaapani süsinikuettevõte edukalt tavaliste polüakrüülnitriilil põhinevate süsinikkiudude tootmise. 1964. aastal tootis Ühendkuningriigi Royal Aeronautical Research Center (RAE) kõrge jõudlusega polüakrüülnitriilil põhinevaid süsinikkiude, rakendades eeloksüdatsiooni ajal pinget. Courtaulds, Hercules ja Rolls Royce kasutavad tööstuslikuks tootmiseks RAE-tehnoloogiat.
1965. aastal valmistas Jaapani teadlane Sugaro Otani esmakordselt polüvinüülkloriidasfaldipõhiseid süsinikkiude ja avaldas teedrajava uurimisaruande asfaldipõhiste süsinikkiudude kohta.
1969. aastal töötasid Jaapani süsinikuettevõtted edukalt välja suure jõudlusega polüakrüülnitriilil põhinevad süsinikkiud. 1970. aastal tugines Jaapani ettevõte Toray Textile Inc. täiustatud polüakrüülnitriili lähtetehnoloogiale ja vahetas karboniseerimistehnoloogiat Ameerika Ühendriikide ettevõttega United Carbide Corporation, et töötada välja suure jõudlusega polüakrüülnitriilil põhinevad süsinikkiud. 1971. aastal tõi Dongli Company turule suure jõudlusega polüakrüülnitriilil põhinevad süsinikkiust tooted (Torayca). Seejärel arenes toote jõudlus, mitmekesisus ja saagikus edasi ning see hoiab maailmas liidripositsiooni tänaseni. Seejärel on Jaapani Tobon, Asahi Chemical, Mitsubishi Rayon ja Sumitomo järjest sisenenud polüakrüülnitriilil põhinevate süsinikkiudude tootmisliinile. (Vt polüakrüülnitriilil põhinevat süsinikkiudu)